Dokumendid > Ajalugu > Keskaeg > Keskaja klooster

Õppejõud: Kaur Alttoa

Väärtus: 2 AP-d

Lisaülesanne: referaat mingil keskaja ordu kultuuriajaloo teemal

Konspekt

Anahoreedid

tähendab erakut ja üksiklast varakristlikest aegadest, tuleb kreeka keelest (allikas: ENE)

Alguses olid "ordud" Aafrikas, ning võrreldes hilisemate organisatsioonidega üsna anarhilised.

Munklus algas üksiküritajatega askeesis ja erakluses Niiluse ja Punase mera vahel 2. sajandil. Esimesed teated Paulusest, kes aastal 250 läheb tagakiusamise tõttu kõrbesse. Ta sureb 340 ja Hieronymos kirjutab eluloo.

Piiblis Luuka raamatus 14:26 vihje munklusele: dominiiklastele ja frantsisklastele.

Antonius Suur ehk Üksiklane, samuti nagu Paulus rikaste vanemate poeg läheb mingi vana hoone varemeisse askeetlikku elu harrastama ning ta lähedusse tuleb järjest teisi - jüngreid - ja nii tekivad üksiklaste kolooniad.

Kristlike erakute kogukonnad, kes Antonius Suure eeskujul (legendi järgi) ta juurde elama tulevad. Algul korraldavat süsteemi ei ole, kuid juba tekivad esimesed ühisruumid, ainuke süsteem on "isa eeskujuö" süsteem.

Idakiruk väidab Anoniuse reeglite rakendamist, aga see on taganjärele endale tähtsuse lisamine - tegelikult ei rakendanud.

Pachomius

Pole rikkaid vanemaid, sureb natuke alla sajaaastaselt ja muu ebatavaline elulugu. Elas Niiluse saarel ja püüdis stiihiast kõrvale hoida ja teha mingisuguse korra: ühine söömine, palvetamine, igaüks pidui kirjutama õppima. Reeglid pole algkujul säilinud. Mittevabasid ega vanemate eestkostealuseid vastu ei võeta. On mitu staatust: noviitsid ehk noored ja siis vanad. Spetsialiseerumine anhoreetide grupi sees. On päevaplaan ja reeglistiku alged. Ühisruumidega tekivad mingid arhitektuuri alged.

Egiptuses 5 mees ja 2 naiskloostrit.

Basilius Suur ehk Püha Basilius

On oluline persoon idakiriku kujunemisel.

Elas 4. sajandil ja sai hea hariduse - õppis mitmes kohas. Umbes 350. aasta paiku jõuab Egiptusesse ja tutvub sealsete askeetidega ning leiab et oleks rohkem distsipliini vaja, selle sisseviimist nikmetatakse anahoeetide sõjaväestamiseks.

Ta teeb noviitsi aja kolmeaastaseks, vaikimine, kasinus, armastus ligimese ja jumala vastu. Teeb päevaplaani veel konkreetsemaks ning teeb nii, et askeetlik ja ilmalik elu poleks niivõrd lahus: väjaspoole suunatud tegevus nagu hospitalid jms tänapäeva sotsiaalministeeriumi haldusalasse kuuluv.

Tekib "üksik klooster", kuigi kloostritest on veel vara rääkida.

Augustinus

Küsimus, et kas ta lõi oma reegli või mitte. Arvatakse et ta reegel on vähemalt ta kaasaegne, st 4.-5. sajand.

Õppis Milanos preestriks ning uuris Da Caste kloostrit Põhja-Aafrikas. Vandaalid aga vallutasid Põhja-Aafrika ja järele jäänud augustiinlased tulevad Euroopasse: Lõuna-Itaalia, Prantsusmaa, Iirimaa, Hispaania.

Reeglis on fikseeritud täielik varast loobumine.

Kusjuures on oluline, et sellel ajal veel ei toimunud mingisugust propagandad kloostritega liitumiseks - see tuli alles kerjusmunkadega.

Võttes eeskujuks Uut Testamenti, olid augustiilastel kõik ühised, varast loobujad müüsid kõik maha ja tõid saadu apiostlite jalge ette..

Algab suletud kinniste kogukondade aeg, varem olid eremiidid.

Arhitektuuris veel eriomaseid jooni pole. Juurde tuleb aga laulukoor ja oluline ehitis on söögisaal.

Kloostrid asusid mägede otsas.

Kloostrite piirkondi

Kloostrite kuldajastu Süürias: risti kujulised kloostrid, millel hotelli funktsioon, kuna kloostritel palverännaku funktsioon on. Mingit kindlat ehituskompleksi jooni veel pole.

Leriuse saared: asuvad kuskil Marseillesi lähedal, seal juba enne vandaalide vallutust mingid kloostrid.

Iirimaa: maa varaselt kristianiseeritud Palladiuse ja Patricu poolt. Kloostrite kõrgaeg 6. sajand.

Karl Suur hakkab energiliselt kloostreid rajama.

Benediktlased

Benediktlased olid ladina keskaja rajajad, kuid polnud kohe algusest peale ordu, vaid kuulusid esialgu väiksematesse gruppidesse; enne ühise konföderatsiooni moodustamist 1893 veel kongregatsioonidesse.

Benediktus sündis Nursias, jättis Roomas kooli pooleli ning elas siis kolm aastat erakuna. Ta kutsuti üht kloostrit juhtima, kuid lahkus, kuna oli liialt range. Järgnes veel üks lahkumine, pärast mida asus Monte Cassinosse. Kirjutas seal kloostrile , mis esialgu levis aeglaselt.

Levikule sai ajendiks fakt, et paavst Bonifatsiuse lemmikkonvendi Fulda esimene abt oli veetnud aasta Monte Cassinos, kust võttis üle sealse reegli. Paavst tegi Frangi sinoditel Benediktuse reegli (RB) Prantsusmaa kloostritele kohustuslikuks 743. ja 744. aastal. Edasi etendasid benediktlikud kloostrid esmatähtsat osa Karl Suure haridusreformis - ja üleüldse karolingide renessanssis - reegel sai pea ainuvalitsevaks katolikus maailmas. 789. aastal tegi Karl Suur korralduse asutada kloostrikoolid, kus hakati peagi kasvatama valitsejate, kloostripatroonide ja -sõprade poegi.

Karolingide riigi lagunemisega käisid kloostrid samuti alla. Uus tõus algas Cluny reformkiloostriga.

Varakeskaja lõpul muutub Euroopa paikseks - "viikingid kodustatakse". Esile tõuseb Cluny klooster, mis tekib 909./910. aastal Auvregne'i krahvi Wilhelmi maa-annetusega paavstile. Kuni kloostri viimase suure abti - Petrus Venerabilis - surmani 1155. aastal kujundas tolleaegset kirikut Cluny reform - kloostri alla ühines rohkem kui 1500 kloostrit.

12. sajandi kloostrireformiga - põhjustatud Cluny enda allakäigust - kaotavad "benediktlased" - jutumärkides, sest ka noodsamad uued reformiordud (tsistertslased, premonstraatlased, augustiinlased-koorihärrad) järgisid enamasti või paljuski Benediktuse reeglit, kuid ilma Clunylike järjest suuremate reservatsioonideta - oma valitseva koha.

Korraldus ja reegel

Benediktuse olulisim teene on oma reegli - Benediktuse reegli - kirjutamine, see oli vähese retoorikahariduse tõttu algelises ladina keeles.

Hiljuti on selgunud, et reegel pole tegelikult Benediktuse originaallooming vaid paljus üle võetud - kohati lausa sõna sõnalt - nn Magistri reeglist, mis koostatud Rooma lähedal 6. sajandi alguses. Paljud osad on lühendatud ja mõnedest teemadest mööda mindud. Vaatamata Benediktuse plagieerimisele on ta reegel olnud mõjukaim Euroopa kloostrikultuuris.

Reeglit on hiljem palju täiendatud ning täpset algvarianti ei teata. Mungad pidid reeglit peast teadma.

Reegel oli detailne, praktiline, kuid samas paindlik - kõiks positiivsed põhjused ta kasutamis-sobilikkusest. Päev on hästi ära reguleeritud, kuid aeg varieerub: vanas Roomas kestis valge päev 12 tundi, mistõttu tunnid vastavalt aastaajale erineva pikkusega olid. Palvetati seitse korda ööpäevas, misjärel algab vigiil (esimesed salmid aeglaselt, seejärel ülejäänud kiiresti), enne õhtusööki on vesper (vt Sitsiilia vesper!). Ette on nähtud füüsiline töö.

Reegel oli koinobiitlik: kloostrielu oli kogukondlik, kus mungad järgisid reeglit abti juhtimisel (oma "vaimulikus sõjaväeteenistuses"). Eraomandit polnud - kõik oli "meie" - ning abt hoolitses kõige mateerialiku korraldamise eest.

Kapiitel oli jumala asemik, dekaan kümne munga ülevaataja. Mungad on paiksed ja reisimine on ekstreemsus.

Arhitektuur

St Gallen

Kloostri rajas Iirimaalt pärit munk Gallen, kes püüdis Itaaliasse kloostreid asutama minna, jäi aga haigeks ning pidi seda tegema Šveitsis.

Kloostrist on säilinud - ülioluline - vana algplaan, mistõttu sellelt võib teha järeldusi kloostri elu ja funktsiooni kohta. Plaanilt paistis klooster nagu büroomaastik - kõik oli ilusti ära planeeritud, jaotatud. Läbikäidavaid ruume keskaeg ei sallinud. Oli magamis-, söömis- ja tööruum, köetav ruum, pesuruum, ait, "wc", abti maja, külaliste tuba (kui kloostris reliikviaid ehk palverändurite objekte oli). Külaliste esimene tegevus kloostris oli jalapesu. VIPidele oli omaette ehitiste kompleks. Tegemist on ideaalplaaniga.

Elanikud elasid mitmes osas: noviitsid, vanad, haiged, surnud näiteks surnuaial koos viljapuudega, sest surnud on kui Jumala viljad või midagi! Noviitsidel oli oma mini-klausuur ja kiriku asemel kabel.

Cluny

pooleli

Cluny klooster jaotatakse kolme etappi: Cluny 1, 2 ja 3, millest viimase kirik oli tolle aja Euroopa suurim.

Kloostri rajamisel minnakse tagasi munkluse juurte juurde: isoleerumine välismaailmast. Kõik kes Cluny reegli omaks võtsid jäid autonoomseteks (benediktlaste ordu moodustus alles 19. sajandil).

Kloostritest tekib omamoodi konföderatsioon, kuna nende maa ei kuulu ei otseselt paavstile ega Prantsuse kuningale.

Cluny 1 on esimene, kes esimesena tõeliselt surnutekultusega tegelema hakkab.

Kloostri seos rüütli-seisusega: seal viidi läbi rüütlikslöömise tseremooniaid ja korrladati rüütli-koolitusi.

10. sajandi II poolel ehitatakse Cluny 2. Oluline osa 11. sajandi kirikureformis, kui paavstivõim saab tugevaks. Paljud Cluny mugad said hiljem ka paavstideks (n kurikuulus Gregorius VII). Klooster muutub elitaarseks ja Friedrich II annab oma riigiõuna sinna hoiule. järk-järgult eemaldutakse Benediktuse reeglitest, liturgiline pidu pikeneb ja füüsilist tööd enam ei tehta.

Tekib ilmikvendade ehk konverside institutsioon (kes füüsilist tööd tegid!).

Külalisi jaotati majutamisel vastavalt rikkusele ("kes tuli hobusega, kes mitte"). Cluny'd hakatakse kritiseerima tema rikkuse pärast. Innocentius IV ja Louis Püha kohtuvad Cluny's (13. sajandi keskpaiga paiku). Abti ülemvõim oli Clunys kõige tähtsam, mingit kapiitlit polnud. Siis hakkab Cluny oma tähtsust vaikselt kaotama.

Nii Richelieu kui Mazarain olid Cluny abtid.

Ei ole suuremat kultuuriväärtuste hävitajat kui Prantsuse revolutsioon!!!

Cluny 1st jäetakse mingid osad alles ja 2 tehakse sinna juurde - ehitis oli mastaapselt suur ehk tegelikult staatuse sümbol. Murphy seaduse järgi "pärast uut hoonet algab allakäik": paavst ütleb, et Cluny on universumi valgus - algab mania grandiosa ja "ketserlus".

Cluny 2 jäeti alles, kuna populaarse kohana läks teda pidevalt vaja ja ei saanud seega ära lõhkuda. Hiljem integreeriti klausuuriga.

Cluny 3. Kirik on nüüd täiesti väljapoole suunatud ehitis, tehtud palveränduritele; samal ajal jääb Cluny põhimarsruutidest kõrvale.

Krüptis hoitakse reliikviaid ja see asub peakooriruumi all. Need reliikviad tuuakse nüüd koorikäiku (seal väikesed nišid nende jaoks), kus toimub ühesuunaline liiklus.

Cluny'le on väga sarnane Raray le Monia (kuidas seda kirjutatakse?)

Kokkuvõttes on Cluny õhtumaade kloostri üks kõrgpunkte, kuid käib alla: anti(!)rikkuse ideaalist taganetakse. 1126. aastast on säilinud üks oluline tekst, mida hiljem tihti tsiteeriti ning mis Cluny pillavusest rääkis. Selle teksti autor oli Clairvaux' Bernard (ise nimetas enda sajandi kimääriks), kelle nimi on eelkõige seotud tsistertslastega.

Tsistertslased

Sacre Ordo Cisterciensis (SOC; tänapäeval OCist) ehk "tsistertslaste püha ordu".

Ilma tsistertslasteta eesti kultuuriloos hakkama ei saa.

Kuigi rajaja on Clairvaux' Bernard pole tegemist bernardiinidega - see on üks tõug koeri; ning üks liikumine kloostreid, kuid hoopis üks frnatsisklaste kõrvalharu ühe teise Bernardi järgi.

Tsistertslaste arhitektuuri keeruline uurida, kuna kloostrid asuvad kõik asulatest väljas ja sinna keeruline saada.

Tsistertsalsed olid Eesti ühed suurimad dokumendivõltsijad üldse- väitsid, et nende klooster asutati seal juba 1096- siis kui ordut ennastki veel olemas ei olnud.

Ordu teke ja areng

Tsistertslaste hargnemine benediktlastest sai alguse 1098. aastal, mil grupp munki lahkus Molesmes'i kloostrist Citeaux'sse, et seal Cluny-liku mugavama elu asemel järgida Benediktuse reeglit järjekindlamalt ja täpsemalt. Tegevus olekski ehk alternatiivse munkade kogukonnaga lõppenud - mille puutumatuse paavst 1100. aastal kinnitas - kui sellega poleks 1113. aastal liitunud kohaliku rüütlisuguvõsa võsuke Bernard koos umbes 30 sugulasega, tuues kaasa oma nii oma karisma kui sidemed kiriku ja ilmalike võimudega.

Järgnevalt kasvas ordu plahvatuslikult ning Citaux'st lähtusid edasi järgmised:

1. La Ferte 1113
2. Pointigny 1114
3. Clarivaux 1115, mille abtiks Bernard sai - pühakunimi ongi tal Clarivaux' Bernard.
4. Morimond 1115

Ordu levis massiliselt üle kogu Euroopa Rumeenia ja Skandinaaviani välja! Bernardi surma aastaks oli tsistertslaste kloostreid - tsistertse - 344, sada aastat hiljem juba 647, keskaja lõpuks 742.

Kuna Cluny näitas, et see kloostri-asi võib ruttu üle pea kasvada oli Bernard teinud karmid reeglid: ema-tütar alluvus kloostritel ning iga aasta tagune peakapiitel Burgundias (tsistertslaste põhi-kant).

Paganate vastu jutlustmine. Kuigi ordu idee oli võimaldada munkadel sügavas kontempleerimises elada, ei jätnud kirik ta mõju kasutamata ning tegi Bernardile ülesande Teise ristisõja (1146-1148) jaoks jutlustada - sellega sai viimane suurepäraselt hakkama - ning ka järgmiste ristisõdade jaoks rakendati tsistertslasi.

Lisaks paganate vastu võitlemisele jutlustasid tsistertslased veel katarite ja albilaste vastu, hiljem koos .

Tsistertslikke rüütliordusid asutati nii Hispaanias konkista käigus, kui Ida-Euroopa ristisõdades (Theoderichi rajatud Mõõgavendade ordu, näiteks).

Ordu kasvades muutus kaldus ka siuline tegevus teistele organisatsioonidele lähemale - kuigi ranget joont esindavad kloostrid jäid. Vallutustega Euroopa äärealadel tekkisid tsistertslastele suuremat sorti maavaldused, mida erineval benediktlastest haris ordu ise - läbi ilmikvendade institutsiooni. Need olid "pool-mungad", kes elasid ranget elu, kuid tõenäoliselt väga ei kontempleerinud, ka ei osanud nad üldiselt lugeda.

Ilmikvennad olid organiseeritud grangie'de (granum) kaudu - need olid majandamistalundid, kus ilmikvennad elasid ja ümberkaudset maad harisid ning sellel karjatasid. Toimis ilmikvendade rotatsioon kloostri ja grangie'de vahel. Grangie'd olid operatsioonibaasid ümberkaudseks maaharimiseks, kuna Kesk-Euroopa polnud niivõrg viljakas, kui Põhja-Itaalia. Neist kasvasid sageli välja uued kloostrid (näiteks Padise!).

Tsistertslaste ordusse kuulusid ka naiskloostrid, kellede vaimsuse eest meeste omad hoolt kandsid. Keskaja lõpuks oli neid umbes 654. 1220. aastal keelustas generaalkapiitel uute naiskloostrite inkorporeerimise, kuna kujunes munnkadele liialt koormavaks, eriti näiteks Belgias, kus religioosne naisliikumine väga populaarne oli. Seetõttu elasid paljud nunnakloostrid küll tsistertsliku korra järgi, kuid ametlikult ordusse ei kuulinud. Paljudel juhtudel sundis paavst ühe või teise kloostri lõpuks ordusse vastu võetama.

Korraldus ja reegel

Tsistertsliku korralduse põhiseaduseks oli Stephen Hardingu koostatud Carta Caritas, mis sätestas ordu korralduse järgmistes üldisemates joontes:

• lihtsa ja range eluviisi järgimine,
• juhtinstantsiks generaalkapiitel, mis iga aasta kõikide abtide poolt (tegelikult kujunes umbes kolmandikuks)
• filitatsiooni(ehk puu)struktuur: emaklooster visiteeris tütart

Tsisterts oli loogiliselt ja füüsiliselt kaheosaline: mungad ja ilmikvennad.

Kui alguses olid neli esimest kloostrit olulisemad - nende võimuses oli valida Citaux' abti - siis kongregatsioonide moodustamisega see privileeg keskaja lõpus kadus.

Arhitektuur

Ordu järsu populaarsuse tõusuga hakkas ka arhitektuur arenema. Puust kirikute ja kloostrite asemele tulid kiviehitised. Kloostrid olid ümbritsetud müüri ja tornidega, müüri sees asusid kirik, kloostrihooned, aga ka käsitööruumid (sepikojad, pagarikojad jne) ja tallid. Kloostrite nimed seostusid elementidega loodusest, kuna kloostrid asusid asulatest eemal eraldatud paikades. Uue rajamisel oli reegliks et < 10km kaugusele ei tohtinud teha.

Arhitektuur - vastavalt tsistertslikule elulaadile - oli lihtne ja range - ilma ehitusplastika, seinamaalingute, värvilise vitraaži ja skulptuurideta. Torne kirikutel olla ei tohtinud. Kivitöötlus oli siiski oivaline.

Kirikus tohtis olla maalitud krutsifiks ja muud tagasihoidlikumat, torne ei võinud ning vitraažid võisid mustvalged olla. Kirikusse oli kaks sissepääsu - esimene munkadele, teine ilmikvendadele, kusjuures mõlematele omaenda eraldi ristikäigust.

Tsistertslastele tunnus oli ära lõigatud pilaster (mis ajani?). Kabelid võisid olla täiesti miniatuursed. Sarnaselt Cluny'ga tegid ka tsistertslased ümarkäike.

Kloostriruumides oli arenenud veekanalite süsteem: "wc", köök, kanalisatsioon, jalapesu. Hilisemates kloostrites oli ka abtil oma maja. Oluline atribuut oli veel kabel külaliste jaoks värava kõrval - capella ad portas.

Algusaegade järel hakkas ka tsistertsalste kloostriarhitektuur lähenema ülejäänule kaasajal koos värviliste akende, figuuride ja skulptuuridega.

Veel kloostreid:

• Fontanay Prantsusmaal - on hästi säilinud, põhiplaani näidati loengus, wikipedias on ilusaid pilte.
• Kirkstall Inglismaal - wikipedias on ära tähistatud põhiplaan!
• Cymer Kõmris - klooster, mis oma väiksest esmaehitisest edasi ei kasvanudki... vastandudes sellele, et paljud kasvasid ja ehitati ümber.
• Senanque Prantsusmaal - klooster ehitatud mäe kõrvale.
• Loccum - Bertold oli sealt tulnud

Frantsisklased

Ametlik nimetus on Väiksemate Vendade ord ehk Ordo fratrum minorum (OFM, OMin), kutsutakse ka minoriitideks.

Ordu teke ja arengud

Ordu rajas Franciscus Assisist - kalevikaupmehe poeg, kes isa pärandusest ja muust varast loobub ning läheb Assisisse pidalitõbiseid aitama. Kuna ta oli piisavalt õppinud ladina keelt lugema ja kirjutama ning arvutamist, sai ta madalaima pühitsusega preestriks - selline alandlikkus, kus ta midagi eriti ei soovi saigi ordu põhimõtteks: elada vaesuse ideaali järgi, levitada misjoniga patukahetsust ning aidata.

Franciscuse eripäraks on veel see, et ta endale järgijaiks lubab inimesi olenemata päritolust, seisusest või haridusest. Sellegipolest paisub ordu kirikuõpetajate ja muude klerikaalide juurdevoolus.

Frantsisklaste Esimese ordu kõrvale tekib rajaja eluajal Teine: klarissid. Selle rajab Umbria (Kesk-Itaalias) üliku tütar Clara, kes pageb Franciscuse jutluse vaimustuses kloostrisse, hiljem ta õed ja ema tulevad järgi. Fanciscus rajab neile oma San Damiano kabeli kõrvale oma kloostri, kust klarissid levima hakkavad, ning annab neile forma vivendi, mis on ta tõlgendus klarisside olemusest - sümboolne alusdokument klarissidele.

Erinevalt Esimesest ordust elavad klarissid klausuuris ja ei reisinud jutlustads ringi. Nad elasid vaesuse ideaalis, kontempleerisid ning tegid füüsilist tööd.

Ravisid haigeid ka?

Lõpuks tekkis frantsisklastest veel Kolmas ordu: vaesuse ideaali järgi elavad ilmalikud ilmalikus maailmas, kes andsid aga vastava vande.

Nagu tihti juhtub radikaalsete põhimõtetega alanud liikumistes, nii ka frantsisklaste elu hakkab hiljem lõdvenema ning ordu sisse tekib kaks poolust: spirituaalid ja konventuaalid, kellest esimesed tahavad Franciscuse õpetuse järgi elada, teised saada suureks ja tugevaks katolikus kirikus poliitilist võimu omavaks orduks. Olukord ei lahene ei Gregorius IX reeglitselgitusliku bulla ega seitsmenda ordukindrali reeglitõlgendusega.

Olukord laheneb alles 1517. aastal, mil Leo X jagas ordu kaheks: observantideks (ehk spirituaalid, ärge küsige, miks nii mitut nime vaja on) ja konventuaalideks. Esimesed jagunesid - nagu uusajale kohane - veel paljudeks eriharudeks, kellest nimekaimad on kaputsiinid.

Arhitektuur

Franciscuse ajal elati vastavalt õpetusele palverändurina, kellegi juures külalisena või seal, kus töötati või peavarju saadi; kogukondadena hüttides või omaehitatud asulates.

Liikumise levides - novitsiaadi ja õppetöö sisseviimisega - hakkas vaja minema suuremaid konvente ning neid ka siis tehti. Franciscuse surma ja pühakusk kuulutamise järel algas intensiivne ja suurejooneline ehitustegevus - kohe alguses San Francesco basiilikaga, mis oli gooti stiilis, jäljendas tsistertslaste jooni: suurejoonelisus, kuid samas lihtsus ja luksuse ning peenutsemiste vältimine. Siiski: basiilika siseseinu täitsid erinevaid piiblisündmusi kujutavad maalid.

Sarnast joont järgisid edaspidised kirikud, konvendid, kabelid ja kloostrid, mida frantsisklastest mungad projekteerisid erinevates misjonipiirkondades.

Koos klarissidega rajati tihti kaksikkloostreid.

Suurte keskuste kõrval olid väiksemate kohtade rajatised oma mahult kui stiililt tagasihoidlikud, mistõttu hiljem neid - pöördelistel aegadel ja muidu - ei peetud säilitamisväärseteks ja on praeguseks kadunud.

Dominiiklased

Ordu teke ja areng

Rajaja Dominicus (1170-1221) sündis kastiilias, õppis seal vabu kunste ja teoloogiat ning oli esialgu eemal munklikust eluviisist. Meelemuutus tekkis, kui ta Hispaania kuningapojale Põhja-Saksamaal abielu sõlmimas käis. Ta nägi tagasiteel hereetikuid, keda soovis pöörama hakata. Paavst keeldus, kui Dominicus selleks luba küsima läks. Uuesti teekonda jätkates nägi Dominicus paavsti liialt "edevat" legaati, kes tulemusteta katareid ja valdeslasi olid püüdnud õigesse katoliiklusesse tagasi pöörata. Dominicus (koos oma kodukandi piiskopi Diegoga, kellega koos reisis) algatas nüüd uue misjonimeetodi: vaesena, "sõna ja eeskujuga".

Dominicus rajas oma ordu aastal 1215, esialgu augustiinlaste reegli järgi, kuni sai 1218. aastal Honorius III bullaga "jutlustajate orduks" - esimene omataoliste seas, kus jutlustamine oli kogukonna ülesanne, mitte isikute (piiskoppide), nagu varem.

Ordu levis seejärel üle Euroopa, tehes igal pool tööd uskmatute kallal. Järgmine ordumeister Saksi Jordanus tegi organisatsiooni levitamisel tõhusat tööd.

14. sjandi keskel alustas Siena Katariina õhutusel tema pihiisa Raimondo da Capua ordusisest reformi, mis ei lasknud sellel lõheneda (nagu juhtus ) observantideks ja konventuaalideks (vt ).

Dominiiklaste seast tõusis palju piiskoppe ning paavste, nad pöörasid ketsereid ja paganaid ning juhtusid teistest ordudest rohkem inkvisitsioone. Inkvisiitoritena tegutsesid dominiiklased oma ordust siiski eraldi ning nende tegevuse algatas, suunas ja tasustas paavst. Inkvisiitorite ülesanded olid ketserluses kahtlustatavaid üle kuulata, sundida tagasi õige usu juurde pöörduma, määrata karistusi ja anda süüdimõistetuid karistamiseks ilmalikele võimudele üle.

Korraldus ja reegel

Ordu jagunes provintsideks, need omakorda konventideks. Konventi kuulus (algselt?) 12 usklikku ühe priori ja lektoriga, võis olla ka abilektor ehk kursor. Lektoreid koolitati dominiiklaste ülikoolides - tollal olid need viimased kaks sõna väga seotud - ülikoolidesse oli vaja intellektuaale õpetama.

Konvendi liikmed tegelesid oma piirkonna pagana ja hereetikute pööramisega.

Reegel moodustus algselt kasutatud augustiinlaste omast, sellele lisaks Dominicuse ja ta vendade koostatud ordukordadest, mida oli täiendanud Saksi Jordanus. Need süstematiseeriti aastatel 1238-1240.

Kõrgeim seadusandlik ja haldusvõim on iga kolme aasta tagant kokku kutsutaval generaalkapiitlil, mille vahel juhib ordut ordumeister.

Arhitektuur

Arhitektuur oli peaaegu nagu frantsisklastel - peenutsemisteta -. kirikutele ja konventidele olid alguses kehtestatud maksimaalsed mõõtmed hoonete endi ja siseruumide kohta. Hiljem suurte kirikute ja gootikaga need piirid muutusid, sest kirikutesse oli vaja jutluse kuulajate jaoks suuremat eeskoda, kooripalve jaoks suuremat koori.

Ehitati eelkõige kodakirikuid,aga ka keeukamaid basiilikaid ja saalkirikuid (milline see viimane on?).Tsansept ja tornid olid keelatud, va üks haritorn ühe kellaga. Portaal oli lihtne teravkaar, piilarid ja tugikaared samuti lihtsa kujundusega.

Kaunistustena lubati hiljem freskosid, mis usklikkele kergemini hoomatavat ettekujutust võis luua.

Dominiiklastele ainuopmaselt oli dormitoorium seintega jaotatud kongideks, et saaks neis õhtul (ja vajadusel öösel) korralikult õpipda.

Kartuuslased

Rajaja Püha Bruno (-1101), kes 1080 aastal jättis kõrvale oma kõrge karjääri - oli Kölni kanoonik ja piiskop -, et ühineda eremiitide grupiga Colan'i metsadesades (kellest paljud rajasid hiljem Citaux' kloostri).

Neid maha jättes rajas Chartreuse (kus on häsi näha lavra tüüpi elamine) kloostri. Liikumine levis alguses aeglaselt - 10 aasta kohta üks klooster -, mingil ajal hakkas aga järsult paljunema. Reeglid võeti üle osati benediktlastelt. Kuigi nende kogukond ei erinenud tollal - 11. ja 12. sajandi vahetusel - paljudest teistest reformimeelsetest, jäid kartuuslased püsima Berardi ja Peter the Venerable'i sõbra Guiges I tõttu, kes organisatsiooni toimima pani läbi kodifitseeritud korra ning uute liikmete juurde meelitamise.

Liikumise idee oli tuua kõrbes olemise efekt Euroopa kliimasse. Mungad elasi "sega-elu" kõrbest ja kloostrist: nende elamispiirkod oli ümbritsetud küll müüriga ja väikesel pindalal, kuid igale ühele oli oma pisike maja, kus enamus aega üksinduses veedeti, va mingid koos peetud palved. Iga munk haris ka oma väikest põllukest, et füüsilist tööd teha.

Kirik oli väljaspoole avatud, seega ehitatud läbi müüri. Kloostreid nimetati kartuusideks.

Pühima lunastaja ehk Birgita ordu

Birgita abiellub 13aastaselt, saab neli tütart ja neli poega; hiljem on Rootsi kuninga õukonna ülem, on väga aktiivne ja topib oma nina igale poole, mistõttu ta õukonnast välja puksitakse. Hakkas juba õukonnatöö ajal ilmutusi nägema.

Viis aastat pärast abikaasa surma veedab tsistertslaste kloostris, kus samuti näeb elavaid ilmutusi. Need paneb Olaus Petri kirja ja hakkab levitama - kujuneb populaarseks lektüüriks.

Teine samal ajal tõusev nais-usklik on Siena Katariina, kes Birgitaga omavahel võistlevad, et paavsti Avigonist tagasi kutsuda. Katariinal õnnestubki.

Birgita otsustab seejärel "abielluda" Kristusega ning astub esialgu augustiinlaste nunnakloostrisse.

Ta sureb 1373, 1391 kulutatakse pühakuks ja kirst on siiamaani alles (kus?)

Birgita kloostreid pole palju - 27 - Läänemere piirkonnas: Pirita, Naantali, Maripuu, Danzig. Vadstenas on keskus.

Kloostrid on segakloostrid: nunnad ja mungad või preestrid.

Birgita kloostris kolm tsooni: preestritele, külalistele ja nunnadele.

Altariruumi satub nunn kaks korda: pühitsedes ja surres.

Pihi-nišid (need ka Pirital).

Ühest birgitiinide kloostrist on säilinud Madalmaadest kellegi joonis, mille alusel ekstrapoleeritakse ülejäänute peale.

Eestisse ehitamisel on alguses raskusi, kuna konkureerivad organisatsioonid - dominiiklased, kel Tallinnas suur mõju - ei taha. Klooster tuleb viie võlvi asemel kaheksavõlviline, kuna poole pealt on mingi plaanide muutus (basiilika asemele kodakirik, kasutatakse ka telliseid, kuigi see Birgitta poolt keelatud). Klooster valmib 15. sajandil.

kloostrid Vana-Liivimaa

Ristiusustamien algas 1180ndatel, selles oli oluline roll tsistertslastel, kes suht suletud hoiakutega oma ordu sees (mis see viimane siia puutub?). Et ei suhelnud ilmikutega nagu näiteks dominiiklased, kes kogu aeg teistele jutlustasid ja kirikuõpetajatele niimoodi pinda käisid.

Piikop Meinhard tuleb Ükskülla (koht asub nüüd vee all), juba teine oligi tsistertslane - Berthold (Loccumist) - pärast keda põhitegija Albert, kes aastal 1201 rajab Riia linna.

1205. aastal tekib esimene tsistertslaste klooster, kuid 1305 on tsistertsalsed sunnitud oma maa ordule müüma, kuna koht (Dünamünde) on nii soodne. Theoderich oli esimene abt, sai aga 1219 Tallinna lahingus surma.

Kärkna (Falkenau) klooster rajatakse Tartu lähedale, piiskop Hermann tulwb Otepäält Tartusse. Klooster rajati u 13. sajandi esimesel poolel, kuna venelased seda rüüstamas käisid (1234) - kui poleks mida rüüstada, siis poleks midagi rüüstada!

[Padise klooster] rajatakse Dünamündest pärit munkade poolt. Kirik on lihtne: ühelööviline. Osad altariruumid on keldris, kuna ei mahtunud muidu ära - see iseloomulik vaid Vana-Liivimaale. Padise on üldse selline, et selle kohta ütles üks mingi tsistertslaste ekspert, et sellist kloostrit ei saa olemas olla!

Algusaegadel mungad surid talviti - ei köetud õigesti - oli vaja kerist keldrisse, et kui siiber kinni panna, siis kerisesse jääks soojust sisse, mis võiks seda siis vastavate kanalite kaudu levitada. See ka, et ahi oli vales kohas justkui: läänetiivas, kuigi dormitoorium tavaliselt idas. Seega tuleb arvata, et Padise mungad hoopis läänetiivas magasid, vähemalt talvel.

Praegu on Kärkna kloostrist vaid müürijupid alles, kirik oli kahekordne ning vanus pole kloostril täpselt teada.

Naistsistertsid elasid Eestis igas piiskopkonnas (Tallinna, Tartu, Saare-Lääne), aga nendel pold ei majanduslikku ega usulist tähtsust eriti, rohkem hoolekandeasutused leskedele ja vanatüdrukutele.

Dominiiklased tegid ka oma kloostreid: Tallinna (1129 või 1239), Tartu (12..?) ja Narva (1520). Frantsisklased tulid hiljem, vist 15. sajandist, tegid kah mitmesse kohta, n Viljandisse.

Õhtumaade munkluse üldisest kulgemisest

Võib-olla on üldistamisel abiks siin esitatavad üldsõnalised skitseeringud?

Üldine ajalugu: algas Põhja-Aafrika kõrbetes eremiitide kogukondadest, kes hiljem asusid aktiivsemasse suhtlemisse välismaailmaga, eriti pärast kristluse laiemat esiletõusu. Idas, eriti Süürias oli kloostrikultuur väga õitsev 6.-7. sajandil, see mõjutas ka tugevalt läänt, ehkki veelgi enam muidugi tegid seda Augustinus ja Benedictus. Enne Benedictust olid kaks peakoolkonda: iirlased ja gallialased. Esimestel väga ranged reeglid, mis hiljem kaduma läksid, teistel aga pigem anarhia. Ka pärast Benedictust oli tegelt anarhia, alles Karl Suure ajast hakati ühildama, valides selleks Benedictuse reegli. Viimane oli Euroopas üldvaldav 9.-11. sajandil. Siis toimus kirikureform, tuues kaasa kirikulõhe õigeusklikega ning paavstivõimu tõusu, aga lisaks ka uute ordude tekke, mis hääbisid Bene. reeglitest, olid isegi opositsioonis. Ennekõike on siinkohal tähtsad siis tsistertslased, aga ka augustiinlased-koorihärrad, premonstraanid, kartuuslased ja teised. Vagaduse ja kasinuse nõuded domineerisid. Ent üldine see, et kui ordud said kuulsamaks ja levisid laiemalt, siis ka rikkamaks ning kasinusenõudest hakati mööda vaatama. See tekitas muidugi paljudes protesti ning nõnda loodi kas uued ordud või püüti senist reformida. Oluline ka paavstivõimu seisukohavõtt muidugi. Et paavst oli kogu kupatuse boss, siis pooldas tavaliselt keskteed või isegi vanasid ordusid. Aga uute ordude uus laine tuli 13. sajandil, mil tekkisid kerjusordud (dom., frants, augustiinlased-eremiidid, kelle seast muide ka Luther!). See oli ka viimane suurem reformiliikumine, millega paavstivõim kaasa läks, vb ka sellepärast selle suurim õitseng just sellel ajal. 14. sajandist algas üldiselt seisak, seda nii uuemates kui vanades ordudes, uusi enam ei tekkinud. 15. sajandil toimus teatav taastulek, püüti ordusid sisemiselt reformida, millega osad lõhenesid, teistes loodi reformikongregatsioone (kloostrite liite). Väga jõhker hoop oli muidugi reformatsioon, millega paljud ordud kaotasid isegi üle poole liikmetest (n. august-eremiidid, läksid Lutheriga kaasa). Seejärel tuli vastureffi näol teatav taastumine, isegi jesuiitide ordu ju loodi ning paljud läksid kas Ameerikasse või Hiina kanti misjoneerima, aga kõik need toredad arengud lõpetas valgustus, mis vaimuliku logelemise hukka mõistis, eriti aga Pr revv muidugi, misd hävitas ja purustas nii, kuis jaksas. 19. sajandist hakkas siiski taastumine, mis kestab vist siiani.

Arhitektuur- esialgu täielik kaootika, mingid onnid ja igaüks palvetas nii nagu oskas. Aga Benedictus pani juba ka arhitektuurireegleid paika, teised jätkasid. Galleni plaan on esimene teadaolev, mis sest, et idealiseering. Alates 11. sajandist on juba säilinud asju ka. Benediktlaste suht uhkeldav stiil domineeris 12. sajandini, siis tsistertslaste renged nõuded "sajandi kimääri" järgi, mida hakati aga omakorda eirama 13. sajandist. Sellest ajast kerjusordud, mis kah tagasihoidlikud, ent 14.-15. sajandist jälle hälbimine. Niisiis lõppes kõik ikkagi uhkeldamisega. Kerjusordudel siiski hoopis teine süsteem, sest nad linnades, muudel ordudel rohkem ruumi ja voli oma arhitektuuri arendada.

Naiste ja ilmikute küsimus- tavaliselt ordureeglid neid ei lubanud, isegi ju see sageli, et kuna ordu paisus ruttu liialt suureks, siis ei tohtinud tavaliseidki kloostreid luua (näiteks tsistertslaste puhul). Naiskloostrid tegid aga sellise triki, et võtsid kõik reeglid küll üle, aga kui ei lubatud mõne mungakloostri kaitse alla minna, siis olid de jure väljaspool ordu piire, aga de facto ikkagi ordu sees. Ilmikutel umbes sama asi. Kui naiste ja ilmikute liikumine liiga suureks paisus, siis käskis paavst neid tavaliselt ordusse vastu võtta, et asi vähegi reaalsuslähedane paistaks.

Majandusküsimused- see oli igavene vastuolu töökuse ja vaesuse ideaalide ning materialistliku maailma vahel. Benedictus nõudis, et kõik töötaksid, aga Clunys hakati sellest hälbima, sest saadi liiga rikkaks ja võimsaks, hakati liiga palju arvama, et ainult palvetamisest piisab, eriti kui ilmikvennad füüsilise töö ära teevad või sõltlastalupojad kloostrimõisaid kuskil majandavad. Paljude arvates aga sellest ei piisanud, ka suur hulk paavste arvas nii. Seega oli vastuolu tingitud suuresti majanduslikust jamast, et toodeti liiga palju; samas ei saanud ka vähem toota, sest töökad ju pidid olema ning et töökus oli eestkätt Jumala heaks, siis muidugi ka kloostri ja mitte kellegi teise heaks. Alles kerjusmungad mõtlesid teisit, tsistertslased üritasid ikkagi isekeskis hakkama saada, et patusest välismaailmast eemal hoida. Ei tulnud välja: töö ja jõukus kasvasid taas üle pea, eraldi majandusüksused ning linnamajad mitmelpool. Ka kerjuste vaesusidee kukkus aga peagi läbi ning seetõttu ordusisesed vaidlused läbi kogu keskaja. Välist hiilgust küll välditi, tegelt aga oldi ikkagi ju rikkad. See tekitas tõsiseid skisofreenilisi tundmusi, millest ei suudetud pikka aega vabaneda ja ei tea, kas praegusekski vabanetud ollakse?

Mõisted, aine kontekstis

transept

ristlööv

refektoorium

söömise ruum kloostris

dormitoorium

magamise ruum kloostris

ristikäik (cloister ing. k)

tavaliselt nelinurkne sammaskäik, mille keskel avatud ala; ( pilte)

krüpt

ruum altari all?

klausuur

kloostri suletud ala, müüri sisene ala, põhimõtteliselt kogu klooster kokku (?)

hospital

haigla, asus teistest hoonetest eemal; haiged võisid liha süüa

abt(iss)

kloostri ülem(janna)

lavra (laura)

koobaste, kongide või majade kobar, kus mungad elasid; nt Chartreuse

apsiid

poolringi või hulknurgakujuline eenduv hooneosa, nt kiriku altaripoolne ots nagu näidatud siin

anfilaad

uste ühel joonel asumise põhimõte (koridoris ((ja) või (või)) läbi korruste?)

predikatoorium

ruum, kus dominiiklastest mungad harjutasid õpetaja juhendamisel jutlustamist

observant

ordureeglit rangelt järgim munk (vaata ka konventuaal)

konventuaal

ordureeglit paindlikult - et mitte öelda dekadentlikult - järgiv munk; konventuaalsus (-ism?) tekib aja jooksul, järgijate hälbides ordu looja reeglist, mõttest ja pühendumisest

mendikant

kerjusordu liige, kelle algseks ideaaliks oli elatuda ainult almusest ja tööst; eriti frantsisklased ja dominiiklased

saalkirik

... (dominiiklaste panus sakraalarhitektuuri)

Kirjandus

• Kristlike ordude kultuurilugu.